Feeds:
Postitused
Kommentaarid

Põnev

 

Pole siia ammu-ammu kirjutanud – pole ju aegagi. Nii palju sündmusi on vahepeal juhtunud, et kõiki ei jõuakski üles tähendada ja paraku elu läheb sellise kiirusega, et raske juba ka meenutada, mis mööda on läinud. Mis möödas, see möödas – pole aega heietada mälestusi, vaid pilk on suunatud ettepoole. 🙂

Põnev on ja kõige suurem on ajapuudus loometöö jaoks – vaat sellest tunnen tõesti puudust. Kõiksuguseid muid kohustusi ja tegemisi on nii palju, et rõõmuga viskaksin osa neist turjalt maha.

AGA! On tore, et etendused on hästi läinud ning tagasiside on olnud väga positiivne ja tunnustav nii temaatikale kui esitusele. Põnev on proovida täiesti uusi asju.

Uusi asju on veelgi tulemas ja kõik see annab uusi mõtteid endalegi. 🙂

Täna oli imeline päev.

Etendus läks kuidagi väga hästi korda – nii hea tunne oli täna teha, mingi eriline fluidum oli täna. Saal oli rahvast täis, publik oli fantastiline, pärast seisti püsti, tuldi tänusõnu ütlema ja ma olen tõeliselt tänulik ja õnnelik, et inimestele see teema ja kogu lavastus nii palju korda läheb. See on maailma parim tunne. Mul on hea meel, et see kõik on teoks saanud – nii imeline rahu on hinges.

Aitäh inimestele, kes on meid vaatamas käinud ja häid sõnu öelnud, kellele see on korda läinud ja keda see on puudutanud.

Parimad sõnad ütles lavastaja eilse etenduse eelselt: Hea, et me enne ei teadnud, et see on võimatu! – Mis mõttes võimatu? – No see on nii raske näidend ja seda on nii raske teha, et kui me oleks teadnud, et seda on võimatu teha, siis polekski me seda teinud.

🙂 🙂 🙂

Fantastiline. Me oleme võimatu asjaga hakkama saanud. 🙂

Muresid on ka, aga neist ei taha rääkidagi. Tahaksin keskenduda headele asjadele. Ja tänane päev OLI hea.

Õnn nimega rahu

Ega mul ei ole muidugi üldse aega, et siin pikki postitusi kirjutatada – ma pole nii kaua aega blogisse üldse jõudnud -, aga ma ei saa ütlemata jätta, et eilne päev oli üks lõpmata tore päev! 🙂

21. november 2014 läheb ajalukku! Ma olen nii-nii tänulik kõigile, kes seda koos minuga tegid, kes kaasa aitasid, kes muidu toetasid, kes vaatama ja osa saama tulid ja kes nii innustavat tagasisidet andsid – ilma teieta poleks midagi sellist sündinud!

Tõepoolest – mul on tunne, nagu oleksin koju jõudnud. Selline rahu ja hea tunne on südames. Mõtlen tagasi eilsetele hetkedele ja tunnen endas suurt õnnetunnet.

Ja kuigi see polnud ju esimene, mis avalikkuse ette jõudis, siis ikkagi oli sellega kõik kuidagi hoopis teistmoodi, see pälvis laiemat kõlapinda ja üldse… Kõik, kõik on uus novembrikuus! 🙂

Aitäh kõigile, kes andsid oma osa minu õnnehetkedesse. 🙂

Kellel on kõige kiirem? Loomulikult töötul inimesel, kellel pole üldse aega! Olgu, sellest kõige pakilisemast asjast ei taha ma rääkidagi, sest see on minu jaoks kõige raskem ja ma veel ei tea, kas ma sellega hakkama saan, aga muud tegemised on ikka meeldivad! Ma tegeleksingi ainult loometööga – see on nii tore! 🙂

Aga järjest tuleb uusi ülesandeid, mis neelevad väärtuslikku aega, ja kui mul mingil hetkel tulebki unistus, et kui ma selle ja selle valmis saan, siis on mul aega tegelda just nende asjadega, millega ma tahan tegelda, aga just siis tulevad uued ja uued ülesanded, mis on vaja pakiliselt lahendada.

Kas see on normaalne? Küllap on.

Iseenesest on kõik väga tore, aga mulle ei meeldi, kui mingid asjad kuhjuvad – see tekitab paratamatult tunde, et ma ei saa enam järje peale ja kõik hakkab käest libisema…

Brrr, kuidas ma küll varem veel tööl jõudsin käia??!! 🙂

 

Üks asi teeb muret. Sain sellest alles teada ja see tekitas äärmiselt negatiivseid emotsioone.

Kellel käivad lapsed esimeses klassis, need teavad, et reeglina on esimeste klasside õpilased tublid, tragid, hoolsad – eriti tüdrukud. Nad püüavad eriti hästi kõike teha ja püüavad õpetaja iga sõna, sest õpetaja on klassis A ja O.

Kui mõni I klassi õpilane saab käitumishindeks “rahuldava”, siis peaks olema tegemist ikka päris raske lapsega, kellega on palju pahandust, pidevalt vestlusringe vanematega ning koostatud käitumiskavad, tugimeetmed, ja kindlasti on asjast teadlik ka õppealajuhataja, kui mitte direktor, et klassis on nii probleemne õpilane. Tuletagem meelde, et tegemist on I klassi õpilasega, kellel on terve kooliaeg 11 aastat veel ees, kelle kõige olulisemaks ülesandeks on kooliga kohanemine, õpetajate nõudmistega kohanemine, klassis õpilastega suhtlemise õppimine, õpioskuste õppimine.

I klassis õppiv laps oli saanud eelmisel aastal IV veerandi käitumishindeks “rahuldava”, kusjuures vanem sai seda teada alles siis, kui hinne oli välja pandud. Lapsevanema küsimuse peale selgitas õpetaja, et tütarlaps on olnud nipsakas ja lugupidamatu käitumisega, mida lapsevanemal on pisut raske uskuda, sest tekkis küsimus, miks siis õpetaja sellest lapsevanemaga juba varem ei vestelnud? Miks ei andnud klassijuhataja lapsevanemale teada, et lapse käitumise ja “hääletooniga” on probleem, vaid pani “rahuldava” käitumishinde ilma vanemat lapse ebasobivast käitumisest informeerimata? Nii et terve veerandi sai õpilane käituda õpetaja arvates ebasobivalt, kuid ta ei pidanud vajalikuks kordagi sellel teemal lapsevanemaga vestelda või e-kooli kaudu märku anda.

Niipalju kui mina seda last tunnen, on tegemist äärmiselt aktiivse ja sõbraliku lapsega, kes teeb sporti ja huvitub kõigest, millest huvituda on võimalik. Kui tõesti on õpetaja sõnul tegemist nipsaka ja lugupidamatu suhtmisega ja ebasobiva hääletooniga, siis ehk peaks õpetaja eelkõige endasse vaatama? Miks on nii, et selle õpetaja ainetes on lapsel hinded nii aines kui käitumises alla “eeskujuliku”, aga teiste aineõpetajate ainetes ja tunnikäitumise osas ainult “eeskujulikud”? Olen olnud enne ja olen ka praegu seda meelt, et kõige aluseks on suhted. Koolis tähendavad suhted seda, et neid reguleerivad õpetajad kui vastava koolituse saanud täiskasvanud.

Õpetajal on tohutu võim ja vahel tähendab see seda, et õpetaja võib võtta lapselt koolirõõmu juba esimese kooliaastaga. Ja mitte ainult õpetajalt, vaid ka lapsevanemalt, kellele on klassijuhataja andnud sõnumi, et tema lapse näol on tegemist VÄGA PROBLEEMSE õpilasega.

 

Mõnus on olemas olla

Päevad on täis igasuguseid juhtumisi. Kõike ei jõua üles tähendada, aega napib, ja kõike seda, mida vaja oleks teha, ei jõuagi…

Aga patt on nuriseda.

Rõõm ja heameel on inimestest, kes meeles peavad.

Tore on olla uutel suundadel. Käivitamisprotsessid on mulle alati meeldinud – kõik uus on nii põnev!

Hing on rahul, et ei lasknud end vanale rajale tagasi meelitada ega survestada. Tunnistan, et justkui mingi rahutus selle vanaga seoses ikkagi oli, aga see olnuks siiski teiste tahtmiste järgmine, mitte oma unistuste järgimine.

On imetore, et on aina uusi mõtteid.

Kahju, et ikka napib aega loometööks, aga see on hädavajalik, kui tahan oma ideid ellu viia.

Väga hea meel oli käia draamafestivalil ja oma osagi sellesse anda.

Kui imeline on olla ümbritsetud headest ja toetavatest inimestest!

Mõni hetk

Tänane päev oli huvitav: käisin endises töökohas ja igaüks, kes vastu tuli, küsis, kas tulen tagasi – ei, ei tule tagasi. Tore, kui oodatakse tagasi, aga mina pean sedapuhku mõtlema eelkõige endale. Õigemini – TAHAN mõelda iseendale.

Ühtlasi on saabuv september üle paljude aastate rahulik ja mõnus, kus ma ei pea muretsema. Laste pärast ikka, aga see on midagi muud.

See nädal oli täis koolitusi, aga üldmulje pole just parim.